Kõndis kord...

Kõndis kord üks vahva linnukene mööda aasasid ning läbis palju radu...

Linnuke kõndis mööda aasasid, uurides kuhu poole minna või vaadata - üleüldse kuhu poole liikuda.

Valis, siis ühe raja ning valis, valis ka teise raja või isegi hoopiski põnevama teeraja -  kolmanda. Rada on üks suur otsustamine ning valikute tegemine.Linnuke käis neid radu, mis tundusid põnevad, täis uusi avastamisi ning vahel tegi hoopiski eluraja ehk teistmoodi. Ilmselt, vahel teistpidi rada käimine toobki, selle suurima õnnistuse, rohkem toidupalakesi, rohkem avastamisi.

Usun isegi siiralt,  valides erinevaid teeradu tuleb vastu erinevaid  ( elu )valikuid. Ei ole ainult üks kindel rada, mida peaks ehk koguaeg astuma võib-olla aegajalt valima teistmoodi aasa või teeraja, kus on ehk midagi suurt, huvitavat ning täis elurõõmu. Oma elu teerajajad olemegi me ise - valik on meie endi teha. Julgustan olla iseenda teerajajaks olenemata sellest mida arvavad sellest teised inimesed. Sest meie endi elu on vaid meie endi kätes ning olgu siis need teerajad ning otsused - siirad, õnnelikud, täis armastust. Sest, me kõik väärime ainult parimat ning rohkelt armastust, sealhulgas hinnata väga kõrgelt iseennast...Iseenda armastamine on kõige parem teerada, sest siis on elu külluslik mitte egostlik.

 

Linavästrik antud fotol tundub olevat täis uudishimu, seiklusjanu ning kindlasti teisepool on ka rohkem toidupalakesi...

Teerajad ning aasad on avatud igal ajal, mis on täis õitsvaid lilli,värsket õhku ning puude kahinat..

Linavästriku pildistasin: Alaveres Harjumaal mai 2021

 Pärast päikest..

Olid siin päris palavad suveilmad kuid jaanilaupäeval muutus ilm vihmaseks ja äikeseliseks

Nii nagu ilm, muutub päris palju ka maailm meie ümber kuigi vahel me ehk seda isegi ei märka või ei tunne. Vahel muutub elu ühe päevaga rohkem kui tervelt aasta jooksul. Huvitav miks?! 

Ilmselt on muutused vajalikud ning harjumuspärasus vajab turgutust või üles äratamist.

Mina harjusin küll juba liigse palavuse ja läitsakuga kuid eilse äikese ja vihma tõttu muutuski olek teiseks - lõpuks tuli vihm. Vihma vajab loodus päris palju, selleks et taimed saaksid kasvada ja õitseda ning loomad ja linnud juua. Samuti toob vihm turgutust ka iseendale ja see vihma lõhn on nii mõnus. Vihma heli vastu akent on väga stressi maandav ja kuidagi tekkitab kodudes hubasema meeleolu -hubaselt oma tugitoolis raamatut lugedes samal ajal kaminas praksuvad kaminapuud. 

 Vahel muutub ilm - kord on, päikest, kord vihma ja tuult ning nii on ka meie elu - kord ongi tormi ja tuult ning kord on sooja päikest. Nii päike kui ka vihm on vajalikud, mõlemis on midagi väga väga head. Nagu meis endis - oleme südamest head, oleme me ise ning võtame vastu ainult suurimat oskust näha kõiges positiivset poolt - sest vihma lõhn on lõõgastav ning soe sirav päike annab meile energiat terveks päevaks . 

Seega olgu elus meil muutused millised tahes - igas asjas on alati midagi väga väga head - olgu selleks siis tormi ja tuult või mõnusat sooja päikest...

Foto jäädvustasin: 23.06.2021, Kose-Uuemõisas