Muinasjutt metsavanast...

Eriti metsas käies on tunda tihti müstilist  ehk metsavana.

Ma ei tea, kas keegi veel peale minu usub maailma, mis on silmale nö nähtamatu. Kuid ma käin päris palju looduses nii pildistamas kui ka koeraga jalutamas pikemaid ringe. Vahel tundub, et looduses on muud ka peale lindude, loomade, putukate. Eriti metsas käies on tunda metsavana kohalolu.

Tundub lugu muinasjutuna ilmselt. Kuid muinasjutud on samuti kuskilt välja mõeldud. Minagi mõtlen, kui nähes antud puust tekkinud kujukest - ehk tõesti polegi need nii öelda muinasjutud, mida meile jutustatakse vaid tegelikus?!

On kuidas on nende muinasjuttudesse uskumistega siis mina leian - iga inimene võib südamest uskuda millesse iganes soovib. Usk on meie endi südametes ja palvetes.

Pildil mida pildistasin varem kevadel: Mina näen antud puust tekkinud metsavana kuju. Kas siis see on muinasjutt või tegelikus?!

 See igaühe enda südamehääl.

 Uni ja unenäod

Tavaliselt on kõige magusam uni tihti varahommikul - eriti argipäeviti enne tööle minekut.

 Uni ja unenägu käivad enamasti käsikäes. Nähes und, siis näeme ilmselt kõige kaunimaid ja  ilusamaid unenägusid,  kuid ehk  samuti ka põnevust täis, seiklusrikkaid unemaailmasid.

Unenäod võivad jääda meelde, unenäod võivad olla ennustuslikud, unenäod võivad olla põnevad, unenäod võivad olla ka müstilised. 

Vahel olen isegi kogenud nähes öösel und, siis hommikul ilmselt ei mäletagi, mis unenäod täpselt nägin, kuid läheb aeg mööda tuleb meelde see, et oih ma olen seda sündmust ehk juba unes näinud. 

Uni on vajalik selleks, et me magaksime ja puhkaksime oma päevastest tegemistest ning eriti sügavalt uinudes ilmselt näemegi, samal ajal nohisedes - üht väga põnevat, seiklusrikast ning müstilist unenägu.

Siiski igal hommikul, ärgates öö unest on tore öelda oma pereliikmetele: " Tere hommikust! "