Palun vabandust!

Palun vabandust! Millal me suudame sellist head lauset päriselt välja öelda?! Kas siis, kui oleme süüdi ja teinud liiga kellelegi? Kas selleks on kunagi ehk ka liiga hilja? Kas vabanduse palumine annab iseendale ja teisele poole parema tunde ja meeleolu? Vabandada tegelikult pole kunagi liiga hilja ning kindlasti on pärast andeks palumist väga hea meelolu, sest südames on kergem olek. Me enamik oleme kellegi käest südamest vabandust palunud. Isegi vahel kui isegi ei ole süüdi teatud olukorras siis annab siiski, vabandust palumine endale hea emotsiooni ning kergema oleku.Tegelikult palume me vabandust ka lihtsalt selle eest, kui hilineme tööle või poes kui riivame võõrast inimest kogemata. Vabandust palumine on ilmselt meile tavapärane ütlemine ning käitumine. Kuid kas on hetki kus ei peaks vabandama?! Usun,et on. Ehk siis kui on piisavalt kiire elutempo ning ei jõua tõesti sõpradega kokku saada ning hea on kui kaaslased seda mõistavad. 

Üleüldse on suvi ning väga palavad ilmad ning enamikel kindlasti puhkus käes, laadigem siis oma meeli, südant ning aurat. Selleks,et taas olla värske ning naeratav oma ametis. Ning ilmselt sellise palava ja kuuma ilma eest ning puhkamise eest ei pea kellegi eest vabandama! Nautigem päikest, ujumist ning sirtsude sirinaid... On siiski meil kaunis suvi. Minagi vabandan enda blogijälgijate ees, seda et ei ole jõudnud nüüd pikemalt kirjutada ning ausalt öeldes pole jõudnud eriti pildistama  kuna  tõmban ka natuke hinge ning naudin ka natuke suve, sest siis jõuan taas jälle tihedamini kaameraga jalutama ning jälgima, mis toimub looduses. Seega, palun vabandust! ( Pildistamisest iseensest ei suuda naguinii väga kaua eemal olla ) Seega nautigem suve ning tundgem end hästi, selleks et olla taas värske!!

Antud veekogu pildistasin: juuni 2021 Alaveres.

 Lapsepõlv...

Sorasin vahepeal enda päris vanades fotodes ning neid sorteerides siis soovin mõnda hetke ka Teiega jagada. Nimelt me kõik oleme elanud lapsepõlves kes varem, kes hiljem. Ning just need kõige lemmikumad lapsepõlve mälestused on need hetked mis toovad pisara silmi  - kuid olgu need siis rõõmupisarad...

Lapsepõlv on meil kõigil ilmselt väga erinev ning mälestused on samuti väga erinevad. Lapsepõlv on midagi, mis on ja jääb, meie meeltesse, hinge ning tõesti tekkib kohe eriline nostalgia hetk. Lapsepõlv on alati tore meenutus, kui oled ise juba täiskasvanud.

Mina vaatan, meie pere lapsepõlve lemmikuid fotodelt  -  hetkeks on kurb meel, või isegi pisar tuleb, sest teadagi ajad on möödunud, kuid antud fotol olev koer oligi see sõber, kes oli meile kui lastele suurimaks toeks ning sõbraks. Olgu koera küll enam ei ole meie hulgas, sest aega on nii palju palju möödunud kuid meenutan alati pereliiget siiani suurima südame rõõmuga. Nostalgiliselt meenutades - olgu tõesti sõbrad lapsepõlves või tänapäeva elus millised tahes, sest parimaid sõpru valitakse alati südamega...seega ei oma tähtsust millised on nende välimus, olek ja elamisvõimalused, sest tõeline sõprus püsib igavesti ja sõprus on tõeline..Ja see tõeline sõprus ongi see, mis tekitab mälestusi, meeletuid toredaid vestlusi ning miks ka mitte - veetes sõpradena koos aega, selleks et vaadata kasvõi vanu pilte ning taas rõõmutunda iseenda lapsepõlvest.

Täiskasvanud olles on meie perel uus sõber koer, sest koerad on võrratud ning enda lapsele on taas koer lemmik, kes on talle kaitsjaks ja parimaks sõbraks.

Antud foto ma ise digitaliseerisin , fotol on Indy lapspõleve päevilt Haljalas