Vaikus

Usun, tõeliselt - me kõik vajame vaikust, rahu, omaette olemist. 

Vahel on ehk elu liiga tormine või kiire ning ehk on olnud müra liigapalju. Siis ongi ehk hea olla lihtsalt vaikuses - nö end kõigest välja lülitada. 

Olen kuulnud kusagilt: ainult vaikuses me rahuneme, maandame kiiret elutempot ning korrakski end välja lülitada kõigest sellest mida on juba "liiga" palju.

Kui oleme olnud iseendaga vaikuses ja rahus ning suudame nendel hetkedel kõige paremini, oma mõtted ja tunded selgeks saada, sest siis tulevad tihti kõige paremad otsused ning ideed.

Julgustan küll olla vahel lihtsalt kasvõi hetkeks vaikuses iseendaga, sest lisaks rahunemisele saame minna taas koju oma inimeste juurde -iseendana. 

Sest kõige parem sõber oled vaid iseendale...

 Elu on lill?!

Elu on ilus, värviline lill. Lilled tärkavad, õitsevad ja siis närbuvad. See on väga loomulik. Aga sel hetkel kui ta õitseb on ta kõige ilusaim, värvilisim ning lõhnavaim. 

Nii mõtlema jäädes, on nii tore mõelda, sellele, sest tegelikult on elu väga ilus nagu värviline lilleõis. Lihtsalt see hetk kui lill tärkab ja õitseb ning lõhnab meeletult hästi on hetkeline. 

Samamoodi mõtlen ka inimeste peale, me elame ju ainult korra siis miks mitte olla sarnane lilledele - olles hetkes - olles samamoodi ilusaim, värvilisim ning lõhnavaim - sest elu on nagu ilusaim värviline lilleõis.

Siniliiljad antud pildil meenutavadki oma erilisusega, ümbritsedes meid kevadeti aedades -  meie oleme hetkes, oleme värvilised, lõhname ning ei mõtle homsele, sest naudime igat hetke, mil me õitseme, lõhname - sest elu on ju lill..