Varjudest...

Hommikul päris varahommikul taaskord jalutades kaameraga samadel radadel, siis aegajalt tekkisid looduses huvitavad varjud. Ilmselt sellest, et päike oli juba tõusnud kuid aegajalt naeratas päike pilve tagant.

Pilv ja päike loovad koos varju. Kui kõndida õues niisamagi siis näeme teepeal ka iseenda varju ja vari tundub suurem kui me ise tegelikult oleme.

Varju nähes tekib ehk tunne, et olen suur ja võimas. Tegelikult see on kõigest vari ja tegelikkuses teame millised me siiski oleme. Olgem siis need kes me tegelikult ja reaalselt oleme mitte ei usu seda mida vari meile näida püüab.

Vari on alati kuskil kuid kui me sellele tähelepanu ei pööra siis on ehk lihtsam tajuda iseenda olemust sest tegelikult oleme siiski meie ise mitte meie vari

Tahe olla mine ise on alati suurem kui vari ning päike tõuseb ja loojub samuti igapäev ning naeratab alati pilve tagant...

 Üksikul saarel..

Kes ei sooviks minna teatud eluperioodidel üksikule saarele. Üksik saar tundub huvitav kui oled  kõigest eemal, selleks et olla lihtsalt iseendaga. Olles iseendale kõige parem sõber on kõige  õigem tunne. Iseennast tunneme me ise kõige paremini...

Lihtsalt olla kõigest eemal ja kasvõi korraks olla omaette on hiljem palju parem tunne tulla tagasi oma inimeste juurde. 

Mina usun, et omaette olek on meile oluline...