17.09.21

Kiriku kell


 Kiriku kell

Kiriku kell on kaugele kosta, kiriku kell on kaugele ära tuntav, kiriku kell lööb südame puhtaks.

Teatavasti on kirik alati suure sümboolse tähendusega. Kirikus on kuulda kellade hüüdu. Kirik on midagi sellist, mida alati imetletakse. Kiriku ümber on head tunded. Kirikud on uhked, iidsed, kiriku kella mees, siiski veel kuskil laseb kellade häält. Kirik on alati ja jääb püsima, isegi oma uhke kuldse torniga. Kirik on alati hinges ning taas kosta kiriku kellade hüüdu..



Foto: Kose Püha Nikolause Kirik, 17.09.2021

16.09.21

Kuhu viib küll tee?!


 Kuhu viib küll tee?!



Kuhu küll viib kassikese tee?! Tulnud suurelt rännuteelt. Kust ta käis? Mida tegi? Kuhu ta edasi läheb?
Uudishimu on hea. Kassid on uudishimulikud, võttes ette pikki rännuteid. Kuid siis on aeg koju naasta, kõht täis süüa ning minna teha üks korralik uinak. Teeradasid on mitmeid mida käia ja teha. Vahel tuleb oma elurada muuta. Kui oleksime ainult paigal, siis ilmselt ei muutu elu ilusamaks, paremaks, toredamaks. Elu ongi fantatsiline, sest elu on pidevas liikumises. Me valime oma teeraja. Me valime endale ise elu, mida soovime. Ka kass pildil käis oma teel, kuid lõpuks mõistis, aga see on minu elu, see on minu enda kätes, see on minu rada ja see on minu diivan kus ma hiljem lihtsalt lesin ning tunnen end suurepäraselt.  Me kõik käime oma eluradu vastavalt omadele soovidele, kuid kui rada enam ei meeldi, siis muuta on seda alati võimalik. Meie elu on vaid meie endi kättes ning pole oluline mida arvavad teised, sest alati tuleb kuulata iseennast. Ning mida kassike siis tegi? Kus ta käis? Ei teagi..... 


Foto: leidsin vanemast enda fotokogust.