Need tuttavad rajad....
Siiani mäletan neid tuttavaid radu. Siiani on tunda nende samade kuuskede lõhna. Siiani on tunda nende radade lumede värskust. Need rajad on väga tuttavad, käisin varem palju varem päris tihti nendel radadel, täiesti üksi, kaasas vaid kaamera. Nägin nii talve, kevadet, suve kui ka sügist. Nägin erinevaid loomi, linde, putukaid, taimi. Ning need rajad olid päris mitu kilomeetrit pikad. Siiani mõtlen suure südamega nendele tuttavatele kodu metsaradadele. Iseenesest imestan kui kaunid linnad meil Eestimaal on - meil on metsa ka linna ümbrustes. Mets on see miski mis, täidab sind terveks päevaks väga heade emotsioonidega. Metsa õhk on see, mis on midagi erilist. Mets on ainulaadne. Mets on alati hinges. Ja need puud on siiani kõrged, need puud siiani igatsevad, need rajad on siiani meeles ning ehk kunagi taas naasta nendele tuttavatele radadele. Nendel radadel on miski mis meenutab vanu häid aegu kui elasin veel kodulinnas. Kodulinn on tuttav siiani. Oeh! need tuttavad rajad..
Foto: Aastaid varem, Virumaal Rakveres
