Elu on lill?!

Elu on ilus, värviline lill. Lilled tärkavad, õitsevad ja siis närbuvad. See on väga loomulik. Aga sel hetkel kui ta õitseb on ta kõige ilusaim, värvilisim ning lõhnavaim. 

Nii mõtlema jäädes, on nii tore mõelda, sellele, sest tegelikult on elu väga ilus nagu värviline lilleõis. Lihtsalt see hetk kui lill tärkab ja õitseb ning lõhnab meeletult hästi on hetkeline. 

Samamoodi mõtlen ka inimeste peale, me elame ju ainult korra siis miks mitte olla sarnane lilledele - olles hetkes - olles samamoodi ilusaim, värvilisim ning lõhnavaim - sest elu on nagu ilusaim värviline lilleõis.

Siniliiljad antud pildil meenutavadki oma erilisusega, ümbritsedes meid kevadeti aedades -  meie oleme hetkes, oleme värvilised, lõhname ning ei mõtle homsele, sest naudime igat hetke, mil me õitseme, lõhname - sest elu on ju lill..

 Ferdinand

Ferdinand sündis ajal kui olin tunduvalt noorem kui olen praegu. Antud hobune on olnud mu unistus kui olin ise veel põhimõtteliselt teismeline. 

Ferdinand on olnud hobune, keda kanna alati südames. Ferdinand on hobune, kes on elanud sünnist saadik kuni tänaseni ühes kindlas tallis, kus olen isegi treeninud ja päris palju toredasti aega veetnud. 

Hobused on üleüldiselt väga truud ja sõbralikud ning ausad kabjalised. Hobuse talli lõhn ja aura annavad üleüldse meeldiva ja teraapilise tunde kogu päevaks. Ratsutamine on teraapia, ratsutamine on ala kus on paaris kaks erinevat elusolendit - inimene & hobune. Hobustega võin öelda võib tekkida pisik mis kunagi ära ei kao isegi siis kui oled eemal ning see pisik ei kao isegi siis. 

Hea on minna ( enda ) hobuse juurde ning ta eemalt juba hirnatab sest tunneb su sammude järgi ära. Hea on võtta hari ja harjata hobust ning anda porgandit. Samuti väga hea tunde annab kui võtad sadularuumist sadula ja paned peale harjamist sadula hobusele selga ja seal juures ka valjad ning endale ratsa kiivri ning lähed oma parima semuga ratsutama.

Hobused on alati hinges.

Me kohtume taas!