Kui maailm on hall...

Kui maailm on hall, tume, masendav siis justkui ei näekski enda ümber mitte midagi lootustandvat või ilu enda ümber. Masendust võib tekkitada erinevad emotsioonid, elus toimunud sündmused, murtud süda ja palju muudki. Kuid ka kõige masendavamal hetkel kui on veel põhjust vaadata kordki taevasse siis on isegi tumedate pilvede vahel näha lootuskiirt. Lootuskiir paistab alati selleks - halb möödub ning on põhjust ( taas ) naeratada, tunda rõõmu suurtest ja väikestest asjadest, mis veelgi olulisem - tunda rõõmu oma lähedastest, sest tegelikult hoolitakse meist niivõrd palju. Alati on südames lootust, usku, rõõmu. See pole kuhugi kadunud, tuleb ainult püsti tõusta ja vaadata taevasse ja tunda sisimas, see masendus ja halb möödub ning nüüd olen ma ainult postiivne, rõõmus, täis eluenergiat ja täis armastust.  Tegelikult mõtisklen kui ongi masendav, raske päev siis tuletan endale küll meelde seda - see on kõigest üks päev. Üks päev võib muuta koguelu samapalju kui aeg terve elu jooksul. Sellepärast, tulekski tunda rõõmu kõigest, mis meid õnnelikuks teeb. Õnn on meie endi kättes ning hall taevas kaob ning särab pilve tagant valgus, võimas valgus ning loob palju parema meeleolu ning toob südamesse sooje tundeid.

Hommikul vara jälgisin kohvikruusi kõrvale taevast, alguses oli tõesti tumedad vihmapilved ning pilved liikusid tegelikult suhteliselt kiiresti, mõtlesin ka et tuleb taas vihmane päev. Kuid natuke veel jälgides tuligi naeratus suule, sest pilvede vahelt paistis valgus ning natukese ajapärast olidki pilved kadunud. Seega jälgides pilvi ja taevast, siis ei ole seal ei ole kõik ühtemoodi sinine või hall, vaid ühes hetkes võib olla taevas nii erinev, nii on ka elus ei ole päevad kõik ühesugused, elus on kõike aga elada on hea ning mis veelgi oluline - elame siiski siin ja praegu, sest meile on antud tunda rõõmu iseendast ning kogu maailmast meie ümber.

Fotod : 02.08.2021 varahommikul